Indrek Tederi kõne kõrgkooliõpiku esitlusel

Indrek Teder esines kõnega 23. septembril Tartu Ülikooli ülikooli eripedagoogika õppejõudude koostatud kommunikatsioonipuudeid ja nende teraapiat käsitleva kõrgkooliõpiku esitlusel. Kõnega saab tutvuda alljärgnevalt.

Tere!

Austatud kohalviibijad, austatud logopeedid!

Tänane üritus pani mind mõtlema kommunikatsioonist ja selle tähtsusest meie ühiskonnas ning sellest, mis on kommunikatsioon inimese jaoks. Minu peas keerles üks väike küsimus – Kas ühiskond võib eksisteerida ilma kommunikeerimata? Ilma, et üksteisega suheldaks, üksteisega räägitaks? See ei oleks ju reaalne. Utreerides võib öelda, et – kommunikatsioon võrdub ühiskond.

Iga kommunikatsioon s.o. suhtlus on tänapäeval ka  Facebook,  blogi , Twitter jne. Kuid minu meelest on see suhtlus rohkem tehniline, tõsi küll ühtlasi ka väga kiire.

Ise teema on meedia, kommunikatsioon, mis mõjutab meid kõiki väga tugevalt. Sellel on palju tahke ja külgi alustades õiguslikust, näiteks sõnavabadus, ja lõpetades meelelahutusega. Pealegi on sõnavabadus demokraatia alusmüüriks. Üks teine teema on, kas suhtlus on oluline või ka lihtsalt nö. õhu võngutamine või töömüra või ka teadlik suunis.

Ka mina jõudsin järeldusele, nagu ilmselt paljud varasemaltki, et iga inimeste maailma osis – riik, majandus ja muu  ongi ainult rääkimine – anda informatsiooni ja võtta informatsiooni. Minusugune lihtne inimene saab aru, et asi (enamvähem ükskõik, mis) toimib, kui inimestega kogu aeg räägitakse. Elik räägi inimestega ära ole erak.

Aga samas, kui isik ei suuda rääkida, suhelda – kommunikeerida, mis siis saab. Kuidas siis on võimalik seda isikut kaasata? Märgata, hinnata ja pakkuda teraapiat. Või – alternatiiv, kui isik jääb kõrvale, ei saa rääkida ega suhelda, asetub ta ühiskonnast väljapoole, on lausa erak. Märkamine ja teraapia on ju empaatia ja ka viis kuidas inimest otseselt ühiskonda kaasata. Ning isik, iga isik võib olla tegija ehk osa ühiskonnast. Tõsi, on ka teine võimalus – teraapia ja empaatia jäetakse kõrvale ja eksisteerib  ainult sotsiaaldarvinism – vaid tugevam jääb ellu ja teised jäävad lihtsalt kõrvale. Loomulikult ma seda ei poolda ja ning õnneks meie ühiskond selline ei ole. Meie riik oleks sel juhul olematu. Seega kui isik ei suuda suhelda, on võimalik ju aidata. Ja siinkohal tulevadki mängu üliolulised logopeedid, kes õpetavad, kuidas suhelda.  On teine teema, et logopeedide rollist ühiskonnas palju ei teata ega osata seetõttu nende olulisust teadvustada ega piisavalt hinnata. Aga see oleks üks suur teine teema ja vääriks teist arutelu. Niisiis, jõudsin tõdemuseni, et logopeedid, kes õpetavad inimestele kõnet, seega rääkimisvõimekust ja seeläbi suhtlemist, on väga olulised. Aga õpetada ei saa lihtsalt niisama, ilma asjakohase materjalita, ilma õpikuta.

Praegu jätkan aga nentimisega, et iga hea õpik kõrgkoolile on väga hea asi. Ja see õpik, mida siinkohal konkreetselt silmas pean, on: „Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia.“

Iga hea õpik aitab taastoota ühiskonda. Kui vaatame riiki püramiidina, võime öelda, et hea õpik on nagu tellis selle alusmüüris. Kui ühiskond on tark ja edukas, siis ühiskond on tulemuslik. Mina loodan, et ka õnnelik.  Automaatselt ei juhtu mitte midagi. Iga automaatsus võib juhtida allakäiguni, inimene või ühiskond murdub. Et seda ei juhtuks, on hea, kui on olemas hea õpik, mis nagu osake  alusmüürist näitab, kuidas areneda ja õppida. Aitab aidata inimest rohkem kaasata.

Inimene õpib kogu elu. Nii ka mina, ja toetudes oma kogemusele saab öelda, et see võtab aega.

Õppimiseks on vaja kangust , lähedaste toetust ja head spetsialisti. Ja loomulikult seda, mida või millest õppida. Mõnikord tuleb alustada A-st ja B-st ronides ikka edasi ja edasi ( võib-olla ka palju aastaid).

Kuid võib ka olla selline teema – kui sa ei suuda ega taha – siis oled läinud. Samas me oleme ju tuntud oma visaduse ja kangekaelsuse poolest.

Minu sügav tunnustus kuulub logopeedidele. Veel paar aastat tagasi ei teadnud ma logopeedidest sisuliselt mitte midagi. Nüüd tean neist natuke rohkem. Logopeedi poolt vaadatuna olin lihtsalt üks keerukas patsient, kes ei teadnud logopeediast mitte midagi. Nüüd ma tean, et logopeedid, tehes oma igapäevast tööd, aitavad inimesi, ei lase neil ühiskonnast isoleeruda ning seeläbi hoiavad nii meie ühiskonda kui riiki. Mul on hoopis küsimus, et miks on logopeede nii vähe?

Näiteks juriste on minu teada vist kordades rohkem? Väga raske oleks vastata. Paljud inimesed tahavad, et kõiki ja kõike tuleb reguleerida ja kontrollida. See tähendaks olematut utopistlikku riiki, mis ei ole reaalne. Samas kritiseeritakse, et riik on üle reguleeritud, seadusi on liiga palju. Kas seadusi on liiga palju ja inimesed ei saa seadustest aru? Või ikkagi ollakse positsioonil, et tuleks reguleerida absoluutselt kõike? Utreerides – juristid teevad seadusi ja tõlgendavad seadusi. Kuid samas – kas reaalne elu on midagi muud? Ja jällegi võin oma kogemusest öelda, et asjade olulisus ja tähendus sõltub vaatajast ja vaatenurgast. Palju küsimusi ja vastuseid. Ega mul ei ole otsest konkreetset vastust ja seda teemat võiks ka pikalt arutleda. Mul on ainult üks kindel teadmine – logopeede on meile väga vaja.

Aitäh!

Indrek Teder

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga